Olen kolmekümne viie aastane, elan Tallinnas, ja töötan ühes suures firmas klienditeenindajana. See tähendab, et veedan terve päeva telefoni otsas ja kuulan, kuidas inimesed mulle karjuvad, sest nende pakid on hiljaks jäänud või arved on valed. See on töö, mis võtab su hinge seest ära, eriti kui sa oled nagu mina – tundlik, empaatiline, ja võtad kõike liiga südamesse. Mu abikaasa Jaak ütleb alati, et ma peaksin vahetama töökohta, aga kus ma läheks? Muid oskusi mul eriti pole, ja kolmekümne viieselt alustada nullist on hirmus. Jaak töötab ise ehitusel, ta teenib hästi, aga mitte nii hästi, et meie kahekesi saaksime katta kõik kulud, eriti nüüd, kus me otsustasime renoveerida oma väikese korteri.
Remont on olnud õudusunenägu. Kõik on kallim, kui me arvasime. Põrandad tulid kallimad, seinte tasandamine läks kallimaks, ja elektrik, see tüüp, kes pidi meil juhtmeid vahetama, tegi nii palju vigu, et kõik tuli uuesti teha. Me olime juba kulutanud peaaegu kõik oma säästud, ja kogu maja oli segipööratud – mööbel oli keskel toas kuhjaga, tolm kattis kõike, ja me ei saanud isegi korralikult süüa teha, sest köök oli lahti võetud. Ma olin kurnatud. Ühel laupäeva õhtul, kui Jaak oli sõprade juures, et veidi puhata, ma istusin üksi diivanil, vaatasin seda kaost ja tundsin, kuidas mu silmad täituvad pisaratega. Mul oli selline tunne, et me ei saa kunagi valmis, et see raha ei jätku kunagi.
Ja siis ma mõtlesin oma sõbrannale Mariile, kes on alati olnud see, kes leiab lahendusi. Mariile helistamine ei olnud võimalik, sest kell oli palju, aga ma meenutasin, mida ta oli mulle eelmine kord rääkinud – et ta on leidnud koha, kus ta mängib ja vahel võidab, ja et kõige parem on see, et ta ei pea kunagi ootama oma võidule. See on
online-kasiino ilma verifitseerimiseta väljamakse, ütles ta täpselt. "Sa võidad, vajutad nuppu, ja raha on sinu kontol paari minutiga. Mitte mingit ootamist, mitte mingit jama." Ma olin tol korral mõelnud, et see on liiga hea, et olla tõsi. Aga nüüd, selles hädaolukorras, mul polnud midagi kaotada. Otsustasin proovida.
Avasin oma sülearvuti, otsisin Marii soovitatud saidi üles, ja registreerusin. Protsess oli nii kiire, et ma olin peaaegu kahtlustav. Tavaliselt on internetis kõik nii keeruline – paroolid, küsimused, kinnitused. Siin polnud midagi sellist. Ma panin endale kasutajanime "JaaguKodu" ja parooli, mida keegi ei arvaks. Ja oligi kõik. Mu süda hakkas kiiremini lööma. See oligi online-kasiino ilma verifitseerimiseta väljamakse, nagu Marii lubas. Nad ei küsinud mu passi ega aadressi ega isegi telefoni numbrit. Tundsin end nagu salajane agent.
Laadisin sinna paarkümmend eurot – see oli summa, millest ma olin nõus ilma jääma. See oli risk, aga kui ma kaotaksin, siis ma lihtsalt ei ostaks järgmisel nädalal kalleid toiduaineid. Ma otsustasin alustada millegi lihtsaga – rulett on alati tundunud mulle elegantne. See meenutas mulle filmi "Casino Royale", kus Daniel Craig näeb nii lahe välja, kuigi ma tean, et päris elu pole film. Ma panin mõned eurod punasele, siis mustale. Mõnikord võitsin, mõnikord kaotasin. See oli nagu õõtsumine. Mul oli rahulik olla, sest ma ei olnud paanikas. Mul oli eesmärk – mitte rikkaks saada, vaid lihtsalt veidi abi koguda.
Ja siis ma märkasin mängu, mille nimi oli "Kuldne Kirves". See oli Eesti metsateemaline slot – seal olid männid, samblad, talumehed ja puud. Ma olen alati armastanud metsas käia, nii et see tundus õige. Panin panuseks kolmkümmend senti. Keerasin rullikuid. Mitte midagi. Keerasin uuesti. Mitte midagi. Keerasin kolmandat korda. Ja siis – kolm kirvest järjest. Need hakkasid vilkuma, ja ekraanile ilmus boonusmäng, kus pidin raiuma puid, et leida aardeid. Iga puu andis mulle mingi kordistaja. Esimene puu – 2x. Teine puu – 5x. Kolmas puu – 10x. Neljas puu – 50x. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Mu esialgne panus oli kolmkümmend senti, kuid pärast kõiki kordistajaid olin ma võitnud peaaegu kakssada eurot. Mu käed värisesid, kui ma seda numbrit vaatasin.
Kõigepealt ma mõtlesin, et peaksin veel mängima, sest õnn on minu poolel. Aga siis ma mäletasin, mida Marii ütles: "Kõige tähtsam on teada, millal lõpetada. Ära ole ahne." Ma lõpetasin. Ma vajutasin "võta välja". Ja siis juhtus see, mida ma olin lootnud – sest see oli online-kasiino ilma verifitseerimiseta väljamakse, raha jõudis mu pangakontole vähem kui kümne minutiga. Ma võtsin välja kõik peale paarikümne euro, mis jätsin edaspidiseks.
Järgmisel hommikul, kui Jaak ärkas, ma ütlesin talle, et ma sain preemiat töölt. See oli valge vale, ma tean, aga ta ei küsinud rohkem. Ma läksin ehituspoodi, ostsin vajalikud kipsplaadid, värvi ja uued lambid. Ja meie remont sai valmis kahe nädalaga. Kui ma nüüd oma köögis istun, valges ja korras, tunnen ma tänulikkust. Mitte ainult selle võidu pärast, vaid sellepärast, et ma usaldasin ennast. See võit ei olnud ainult raha – see oli võimalus hingata kergemalt, see oli märk, et vahel on hea riskida enda ja oma tuleviku nimel.
Tagasi mõeldes tean ma, et ma ei hakka kunagi suureks mängijaks. Ma mängin harva, ainult siis, kui tunnen, et vajan veidi põnevust või kui on mingi konkreetne eesmärk. Aga ma olen õppinud, et õnn ei ole ainult juhus – õnn on ka oskus seda ära tunda ja siis sellega targalt ümber käia. See õhtu tõi mulle tagasi usalduse iseenda vastu. Ja see on hindamatu.
